Tihtilugu saadab meid suvistel matkadel käo kukkumine. Kuidas see häälitsus tekib? „Kuk-kuu“ ei teki lihtsalt väljahingamisel nagu inimese häälitsus. Laululindudel on hääletekitus seotud erilise elundiga – laulukõriga, ehk süürinksiga (syrinx), mis asub hingetoru hargnemiskohas bronhide alguses, mitte kõris nagu imetajate häälepaelad. See on kõhrede, sidemete ja lihasterikas elund, mille elementide vastastikusest asendist sõltub linnulaulu meloodia

Käo „kuk-kuu“ hääl tekib järgmiselt:

1. Õhk surutakse kopsudest ja õhukottidest läbi sürinksi.
2. Sürinksi membraanid hakkavad võnkuma.
3. Kägu muudab rinnakorvi, õhukottide ja sürinksi lihaste abil õhuvoolu hulka ning survet.
4. Nii tekib kaks järjestikust erineva kõrgusega heli:
   
   • esimene silp „kukk-“ on tavaliselt kõrgem,
   • teine „-kuu“ veidi madalam ja pikem.

Linnu hingamissüsteem on inimese omast väga erinev. Lindudel on lisaks kopsudele mitu õhukotti, mis toimivad omamoodi lõõtsadena. Need võimaldavad õhuvoolu edasi-tagasi “veeretada”. Seetõttu võib jääda mulje, nagu lind „põrgataks“ heli kurgus edasi-tagasi (nii nagu suupillimängija puhub ja tõmbab õhku vaheldumisi läbi pilli)

Samas ei liigu õhk hääletegemise ajal tavaliselt edasi-tagasi samas mõttes nagu näiteks torupilli kotis. Pigem:

• õhukotid hoiavad õhuvoolu ühtlasena,
• sürinks tekitab heli,
• keha resonantsõõned võimendavad seda nagu pilli kõlakast.

Huvitav on see, et paljud linnud suudavad süürinksi eri pooltega tekitada korraga erinevaid helisid. Kägu kasutab seda võimet vähem kui näiteks laululinnud, kuid tema kaheosaline „kuk-kuu“ sünnib samuti väga täpse õhuvoolu juhtimise tulemusel.

Kui vaatad kukkuvat isaskägu binokliga, märkad sageli, et iga „ku“ ajal paisub ja tõmbub kael ning rind veidi kokku (kui sul binoklit ja kägu käepärast ole, vaata meie videost). See on nähtav märk sellest, kuidas õhukotid ja hingamislihased heli tekitamisel töötavad.

Kuid mis meie käol siis puudu või üle kui ta teeb ainult kuk- kuk- kuk?

Kui lind on elevil, lähedal konkurendile või kutsub kiiresti, võib teine silp muutuda lühemaks ja madalama rõhuga ning inimese kõrv tababki pigem järjestikuseid “kuk” helisid.

Lisaks on käol terve rida muid häälitsusi:

• emase käo tuntud mullitav “klõ-klõ-klõ-klõ” 
• isaste erutunud “gu-gu-gu”;
  kähedad hoiatushääled;
• noorlindude kerjamishääled.

Miks kägu kukub?

Kägu kukub selleks, et:

• meelitada emaslindu;
• anda teistele isastele märku, et territoorium on hõivatud;
• näidata oma elujõudu ja kohalolekut.

Käo “ku-ku” on sisuliselt reklaam. Mida valjemini, sagedamini ja kaugemale kostvalt isane kukub, seda paremini saavad nii konkurendid kui ka emased tema olemasolust teada.

Huvitav on see, et kägu ei kaitse territooriumi nii rangelt nagu paljud laululinnud. Tema kutse on pigem teade: “Mina olen siin.”

Emased käod vastavad hoopis teistsuguse, mullitava häälitsusega. Kui isane ja emane teineteise leiavad, muutub häälitsemine märksa mitmekesisemaks kui see tuntud “ku-ku”.

Lühidalt: kägu kukub samal põhjusel, miks metsvint laulab või konn krooksub – et leida paariline ja anda liigikaaslastele teada oma kohalolekust.