2-3 tundi
4-5 km
10-60 osalejat
Kerge
15 minuti kaugusel Tallinna kesklinnast asub Männiku raba. Siin saab teha ergastava matka otse Tallinna linna äärealal. Matkame giidi saatel räätsadel ehedal arktilisel tundramaastikul. Räätsamatk viib jässakate mändidega metsarabalt lagerabale, seal uudistame soojärve ja laukaid, ületame ojasid ning puhkame jalga rabasaarel. Vaatleme kitsede magalaid ja rebaste jälgi, otsime rähnide sepikodasid, kiikame õõnelindude pesapaiku ning kõneleme loodusest ja inimeste elust. Kui veab, silmame lendamas tetre, rähni, rööv- ja veelinde. Talvisel ajal võime näha ka ilvese jälgi. Männiku raba on üks unikaalsemaid loodusmaastikke, millel on õnnestunud veel säilida suurlinna naabruses.
Loomulikult on raba tekkes “süüdi” jääaeg. Kõigepealt soojenes kliima, tänase raba koha peal lasunud kilomeetri paksune mandrijää kiht hakkas sulama, sulaveed moodustasid jõed, mille põhja settisid jää poolt kaasa toodud liivad, neist said künkad ja sügavad nõod, millest ühest kujunes soostumisel Männiku raba. Nõo põhja vooderdasid ilmselt vettpidavad savid, millele sajuveest tekkis madal järv. Järv hakkas taimestuma alguses hundinuiade, osjade, hiljem turbasamablaga. Nii see paks turbakiht aastatuhandete vältel lõpuks järve täitiski. Viimaseid kinnikasvamata järveosasid võib tänapäeval külastada veel soo kirdeosas.
Sama vana kui on inimkond, on vajadus rännata, kaubelda ja sõdida. Liikumiseks aga on vaja radu ja teid. Ajal kui inimkond ei kasutanud veel fossiilkütuseid ja tee-ehitustehnikat, oldi sunnitud arvestama looduslike oludega. Seega viisid teed soodest mööda ja nii oli ka Männiku raba looduslik takistus, millega tuli arvestada. Raudalu maantee kulges ammustel aegadel Tondi kandist Lõuna-Eesti poole Pääsküla ja Männiku raba idaservast. Raba oli siis veel inimeste poolt vähe mõjutatud. Asustus oli, kuid see ei mõjutanud eriti palju sood. Inimese jõud ei käinud veel lihtsalt soost üle
Männiku raba idaservas, praeguse Luige asula äärealal asus Tammetalu järv (tänapäevaks on järve neelanud liivakaevandus) Järv asus umbes umbes tänase Nurmenuku tänava otsa vastas üle Rapla mnt. Tammetalu järvel ja selle ümbruses tehti igapäevaseid eluks vajalikke toimetusi, seda kasutati linaleojärvena ja sealt püüti kala. 1897. aastal üles kirjutatud kohapärimuse järgi toimetasid seal Tammetalu, Kangru ja Saire küla inimesed. Kaartidel pole veel näha turbavõtukohti, ega erilisi liivaauke. Küll aga on rabaäärsed alad kraavitatud või sihistatud, mis viitab sellele, selle ümbrust kasutati aktiivselt karja- ja heinamaadena. Paigas, mis tänapäeval jääb osaliselt teede, liivakarjääri ja elamute alla, oli kunagi poollooduslik põllumajandusmaastik ja elati täiesti tavapärast taluelu koos põllu- ja loomapidamisega.
Küllap oli raba ümbrus seda läbiva tee tõttu sõjaliselt tähtis juba keskajal (on teada sest ajast pärit kindlustusi), kuid strateegiliseks muutis selle asukoha Vene keisririigi hirm, et majanduslikult ja sõjaliselt kiiresti arenev Saksa keisririik võib oma väga hästi treenitud sõjaväe kaasaegse laevastiku abil Petergurgini toimetada ja nii mõne päevaga hiigelriigi halvata. Et venelaste laevastik oli sõjas Jaapaniga Tsusihima merelahingus täielikult purustatud, otsustati Tallinast teha vallutamatu garnisonilinn, mis pidi enda peale võtma vastase rünnaku ja kaitsma Peterburgi. Seepärast alustati Männiku ümbritsemist kaevikute ja positsioonivarjendite võrgustikuga, sinna plaaniti laod, lasketiirud jm. militaarinfra.
Lahingumoonalaod ehitati 1915. aastal või varem, paralleelselt Pärnu raudteega. 1916. aastal rajati Männiku jaam eeskätt selleks, et teenindada Tallinna merekindluse pealadusid. Männiku jaam ei tekkinud mitte kohalik talunike, vaid sõjaväelaste teenindamiseks. Samaaegselt alustati liiva ja turba kaevandamisega raba äärealadel ja rabast. Siit sai alguse raba tükkhaaval väiksemaks haukamine. Enne aga kui kindlustused valmisid, tabas Venemaad revolutsioon ja nii jäidki paljud rajatised pooleli või õhiti venelaste endi poolt 1918. veebruaris, sakslaste sissetungi ajal.
Kui Vene tsaaririik otsa sai, läksid sõjarajatised Eesti Vabariigi kaitseväe käsutusse. Ja Männikul toimus Eesti ajaloo üks rängemaid rahuaja õnnetusi. Suur-Männiku laskemoonalaos plahvatas vana suurekaliibrilise laskemoona ümbertöötlemisel lahingumoon; hukkus 60 inimest, mõne allika järgi 63. Plahvatus oli kuulda kümnete kilomeetrite kaugusele.
Nõukogude okupatsiooni aastatel – 60. aastate lõpus ehitati Männiku senine kitsarööpmeline raudtee ümber laiarööpmeliseks. Veel suurema muutuse tõi liiva kaevandamise laienemine silikaattelliste tootmise tõttu. Tallinna veevärgi arengukava järgi alandati Raku järve veetaset karjääri laienemise tõttu ning selle tagajärjel langes ka Männiku raba idaosas paiknenud Tammetalu järve veetase umbes kahe meetri võrra ja järv kuivas lõpuks ära.
1975. aastal rajati torustik, et juhtida Raku järve liigvett Kurna ojja ja leevendada Ülemiste järve veepuudust. Männiku raba toitub sademetest ning raba veekiht mõjutab isegi Tallinna veetarbimise režiimi. See tähendab, et Männiku raba pole ainult loodusmaastik, vaid osa laiemast Tallinna ümbruse veega varustamise süsteemist.
1990. aastad näitavad, et Männiku raba põlengud olid tõsine probleem. See osutab, et raba veerežiim oli juba äärealade kraavitamistest-kaevandamistest muutunud ning vähemalt osa alast oli tavapärasest kuivem ja tuleohtlikum kui looduslikus seisundis raba puhul eeldada võiks. Viimane suurem põlemine toimus 2000. aaastate alguses
11. septembril 2008 asutati valitsuse otsusega Kaitseväe Männiku harjutusväli pindalaga 1246,39 hektarit. Nii seoti Männiku raba ümbrus taas ametlikult väljaõppealade, lasketiirude ja sõjaliste piirangutega. Kuigi kaitseväele anti üle ka keskkonnakaitse korraldamine, pole märgata, et kaitsevägi oleks kuidagi püüdnud ohjeldada rabale tükkivaid ATV ja endurosõitjaid.
Rail Balticu maakonnaplaneeringu keskkonnamõju strateegiline hindamine nimetas Männiku raba piirkonda üheks loodusväärtuste poolest kõige tundlikumaks lõiguks Harjumaal. Seal rõhutati, et raba ja turvasmuldadega aladel tuleb võimaluse korral eelistada vaiadele rajatud viadukti, et säilitada vee liikumine ja raba veerežiim. See on sisuliselt ametlik kinnitus, et tavaline kõrge muldkeha ei oleks seal sobiv lahendus, kuid kui muud võimalust pole, on muldkeha rajamine kõne all. See aga tähendab niigi tugevalt mõjutatud servaaladega raba pinna järjekordset vähenemist
Rail Balticu Kangru–Saku lõigu ehitusega viiakse raudtee läbi Männiku raba piirkonna. Samal ajal on kavandatud Männiku rabas ulatuslikud veerežiimi taastamise tööd: kraavide sulgemine, kuivenduse mõju vähendamine ja vanade turbavõtukohtade mõju leevendamine. Nii püütakse vähemalt osa varasemast kahjustusest tagasi pöörata.
Member Since 2023
