About this tour

Räätsamatk rabasse – Õppekäik looduse rüppe

Pakume avastusterohket räätsamatka rabasse, mis sobib ideaalselt väljasõiduks, kui laste, õpetajate ja kooli eesmärgiks on õuesõpe või õppekäik. Sel matkal on suurepärane võimalus õppida tundma Eesti ainulaadseid rabaökosüsteeme, arendada loodusteadlikkust ja saada kogemus räätsadega pehmel rabapinnal liikumisest.

Kellele? Kui ees ootab kevadine koolireis, klassireis või kooliekskursioon, on lastele vaja pakkuda aktiivset ja harivat tegevust värskes õhus. Räätsamatk sobib selleks hästi. Matka jooksul õpivad lapsed kõndima räätsadele, tundma rabataimi, -loomi ja -maastikku, uurivad turba tekkimist ning rabavee omadusi. See on põnev ja meeldejääv kogemus, mis ühendab kõige tulemuslikumal moel aktiivse liikumise ja looduse praktilise tundmaõppimise.

• Laste vanus: al. 10-18 eluaastat
• Räätsamatkale nõutav 1 täiskasvanud saatja iga 19 lapse kohta

Kuni 2,5 tunnine räätsamatk viib Valgesoo, Meenikunno või samaväärsele rabale Matkajuhi poolt pakutavate Eesti rabade valikus. Helistage julgesti ja küsige piirkonda või sood: +372 51 498 22, info@matkajuht.ee

Raba kui elav mälupank: ühine õuesõpe ajas ja ruumis. Mida õpime? 

7 teadmist raba, rabamatkamise ja iseenda kohta

Läheme õppekäigule selleks, et tajuda iseenda seost loodusega, kogeda raba: nägemise, kuulmise, puudutuste, maitsmise, lõhnade, tasakaalumeele kaudu. Raba on elav arhiiv, mis talletab mineviku kiht-kihilt, loodusliku mälupangana. Tuhandete aastatega ladestunud turvas peidab endas infot nii taimestiku, kliima kui ka inimtegevuse kohta. Matk rabas ei ole ainult kõndimine – me liigume ajas, ruumis ja iseeendas  ning püüame tunda looduse mõju meile. Ainult isikliku kogemuse kaudu tekib teadmine, – nii me õpime, see on meie õppekäigu eesmärk ning meetod.

Räätsad kui muistne tehnoloogia ja kohastumus rabas liikumiseks

Räätsad on esivanemate leiutis, mis hajutab keharaskuse suuremale pinnale võimaldab liikuda üle soiste ja lumiste maastike. Ilma nendeta vajuksime sügavamale pehmesse turbapinnasesse ja rikuksime õrna taimestikku. Räätsade kasutamine pole üksnes praktiline oskus, vaid annab ka kehalise tunnetuse sellest, kuidas rabal kõndimine erineb kindlal maal liikumisest – siin puudub sillutis, iga samm on tunnetuse ja tasakaalu küsimus. Õpime räätsasid jalga panema, tasakaalu hoidma, edasi-tagasi, üles-alla liikuma, pöörama, rada valima – teeme raja. Teadsid, et räätsade muistne nimetus oli “rajad”?

Turba teke ja õppekäik minevikku

Retkel rändame ajas tagasi. Turbasammal, mis moodustab raba pealispinna, kasvab visalt, vaid cm/a, samal ajal varre sügavamal asuvad osad lagunevad aeglaselt ning mattuvad. Tulemuseks on poollagunenud seisundis kihiline turbaladestus, kus kõige sügavamad kihid võivad olla üle 10 000 aasta vanad. Kui võtame rabapõuest peotäie turvast, hoiame tegelikult ajalugu – selles turbas võib peituda sadade aastate tagune info. Õuesõpe viib meid ajarännakule, uurime siin väga vana turba omadusi ja koostist.

Rabavesi: müüt ja tegelikkus

Rabavesi turbakihis püsib pidevas liikumises. Kuidas on võimalik, et vesi liigub ning selline pealtnäha suletud keskkond püsib puhas? Rabavee madal pH ja looduslikud antibakteriaalsed ained, loovad mikroobidele kahjuliku keskkonna. Isegi rabas ja rabaservas kasvavad marjad võitlevad mikroobidega looduslikul moel – toodavad bensoehapet, mille sooladel on nii mikroobe hävitav kui ka nende elutegevust pärssiv toime. Kõige rohkem sisaldavad bensoehapet jõhvika,- pohla- ning mustikamarjad. Kui me maitseme rabavett ja jõhvikaid, kogeme keelel ühtaegu hapukat, puhast ja karget – maitseid, mis iseloomustavad raba enda olemust. Õuesõpe annab meile siin teadmisi isepuhastumisvõimest, looduslikest säilitusainetest, happesusest ja vee liikuvusest.

Kehad rabas: looduslik mumifitseerumine

Raba säilitab mitte ainult turvast ja vett, vaid ka igasugust orgaanilist ainet, sh. inimkehasid. Euroopas on leitud sadu „rabamuumiaid” – sajandite või isegi aastatuhandete vanuseid säilinud kehasid, kelle nahk ja pehmed koed on säilinud. Turba happeline keskkond, hapnikuvaesed tingimused ja antibakteriaalsed ühendid takistavad tavapärast lagunemist, jättes kehad kummalisse, ajatusse olekusse. Kas need inimesed hukkusid rabas õnnetuste tõttu või olid nad ohvrid mõnele muistsele rituaalile? Vastust teame vaid osaliselt ja õppekäigul arutame ning kaalume neid vastuseid.

Õõtsikud ja soosaared: raba dünaamika

Rabapinnas on liikuv, võdisev, õõtsuv. Õõtsikule astudes tunneme, kuidas maapind lainetab peaaegu märkamatult. See efekt tekib, sest õhuke juurtest ja taimedest läbipõimunud kangas tekitab vetruva pinna, mis suudab kanda teatud raskust, kuid võib läbi vajuda, kui sellele astuda liiga jõuliselt või kiiresti. Kas õõtsikud on ohtlikud? Proovime läbi ja näitame kuidas peaks õõtsikuid ohutult ületama.

Samal ajal kui õõtsikud pakuvad ebakindlat pinda, on soosaared justkui väikesed kindlused raba keskel – kõrgemad, kuivemad alad, kus kasvavad puud ja elavad loomad, kes vesises rabas muidu hakkama ei saaks. Metskitsed, ilvesed ja isegi karud võivad kasutada soosaari peatuspaikadena. Inimene on samuti siin elanud – ajalooliselt on soosaari kasutatud pelgupaikadena, kus eraldatus lasi end turvaliselt tunda. Kas inimene saaks siin elada? Milliseid rabaressursid võimaldaks siin elada? Need küsimused viivad meid muistsete inimeste ning ka metsavendade juurde, kelle ellujäämine sõltus täielikult loodusest ja iseenda oskustest.

Rabakogemuse mõju kehale ja tajule

Üks huvitavamaid kogemusi rabas on paljajalu kõndimine. Kui jalanõud ära võtta ja paljad jalad puudutavad otse sambla pehmet, jahedat pinda, tajume raba täiesti uuel moel. Sammal neelab surve, vettinud pinnas kannab jahedust, ning peale üürikest aega kõndimist märkame, kuidas jalad tunduvad kergemad ja lõdvestunumad. Kas see on pelgalt heaolutunne või on raba pinnal ka füsioloogiline mõju? On teada, et looduslikel pehmetel pindadel liikumisel muutub kehahoiak ja lihaste aktiivsus, tuues kaasa loomulikuma kehahoiu ja parema tasakaalu. Õppekäigul õpime tähele panema järgmisi meeletajusid:

• Tasakaalu tajumist
• Kehaasendi ja lihaspinge tajumist.
• Soojuse ja külma tajumist.
• Surve, muljumise tajumist.

Raba kui ökosüsteemi, inimese ja kultuuri ristumispunkt

Sõlmime kokku. Raba ei ole pelgalt looduslik nähtus – see on nii geoloogiline, ökoloogiline, tajuline ja kultuuriline keskkond. See on puhastusseade, üleujutuste ärahoidja, süsiniku hoidla, vihmavee reservuaar, ainulaadne elupaik, kogemise, õppimise ja tervise ammutamise koht. Kuid see on ka müütide ja pärimuste koht, mille kohal hõljuvad hommikuti udulaamad ja mille lõhn on segu märjast sambast, sookailust ja jõhvikatest. Pärime, mis kellegile meelde jäi, mis kõige põnevam tundus ja mis veel seletamist vajab. Õppekäik lõpeb matka alguskohas.