Rabale minekuks pole valet aastaaega. Raba on igal aastaajal erinevat nägu ja alati on avastada midagi uut. Raba on müstiline, põnev ja ühtlasi ka romantiline. Hommikul ja õhtul kattub raba niiskelt aurava udulooriga, päikesetõus ja -loojang on imekaunid. Sel ajal on rabalt kostuvatest häältest tunda, kuidas rabal algab uus elu.
Raba lõhn on eriline: segu kanarbikust, niiskest samblast, intensiivsest sookailust ja sügiseks valmivate marjade aroomist. Rabale on iseloomulikud tuules õõtsuvad villpead, moodustades justkui suure mühava tupsumere. Järve kohal tiirlevad elusate helikopteritena suuremad ja väiksemad erivärvilised kiilid. Kindlasti kohtab ka päikese käes mõnulevat ent väga vilgast arusisalikku. Rabapinnast lähemalt uurides ei saa mööda vaadata nektarist pärlendavast punakasroosast huulheinast, meie kavalast putukasööjast. Kevadel ja sügisel peatub raba laugastikul tuhandeid veelinde. Raba ääres on lõkkeplatsid ja telkimiskohad.