2-3 tundi
4-5 km
10-60 osalejat
Kerge
Meenikunno soo, pindalaga 1970 ha, on pidevalt arenev ja muutuv raba, mis paikneb ainulaadsel, seljandikest ja lohkudest liigestatud reljeefil. Just see keerukas maastik loob tingimused mitmekesiste loodusnähtuste tekkeks. Siin kujuneb alles uus älvestik, mis annab haruldase võimaluse jälgida rabade arengut reaalajas. Samuti leidub sügavaid lehterlohke, mille teket seostatakse pinnase vajumise ja turba arenguga. Eriti väärtuslik on soosaarte reliktne floora, kust võib leida haruldast roidputke – taimeliiki, mis viitab piirkonna pikaajalisele looduslikule järjepidevusele. Need soosaared on omamoodi “ajakapslid”, säilitades kunagisi metsakooslusi ka keset älveid. Meenikunno MKA loodi 1981. a., et säilitada Meenikunno soo, Mustjärve ja Valgejärve ning neid ümbritseva mõhnastiku loodusväärtusi. Asub Põlvamaal, Räpina valla maadel.
Kui enamik Eesti rabasid on kujunenud jääajajärgsete järvede kinni kasvamise tulemusena, siis Meenikunno raba areng on olnud teistsugune. See on kujunenud peamiselt maismaa soostumise teel, kus turbasammal hakkas kasvama otse liivapinnasel. Protsess sai alguse enam kui 8000 aastat tagasi boreaalsel kliimaperioodil. Meenikunno raba eripära seisneb selles, et turbalasundid on veega küllastunud, kuid allpool asuvad liivad on vaid osaliselt veega immutatud, mistõttu võib öelda, et raba “ripub õhus” (räätsamatkal teeme õõtsumisproovi). See tähendab, et allpool raba jääb kuiv liivakivikiht ning põhjavesi asub sügaval.
Raba kujunemine on kestnud aastatuhandeid ning protsess jätkub ka tänapäeval. Siin on tekkinud älved ning kolm rabajärve, samal ajal kui laugastik on alles kujunemisjärgus. Piirkonna silmapaistvaks tunnuseks on ka arvukad rabasaared, millest suurimad on Pikksaar ja Pähklisaar (5 h räätsamatk viib saartelt läbi)
Kohalik rahvapärimus räägib, et Põhjasõja ajal ehitasid rootslased läbi Meenikunno raba palktee, mis pidi hõlbustama liikumist keerulisel ja vesisel maastikul. Kuigi selle rajatise täpset asukohta pole kinnitatud, on legend jäänud püsima kohalike lugudes (räätsamatk viib arvatava kindlustatud talukoha lähedusse).
Raba idapiiril asuvad Nohipalu Valgejärv ja Mustjärv on tähelepanuväärsed oma värvide ja selguse poolest. Valgejärv, mis asub põhja pool, on tuntud oma helerohelise, mineraalidevaese veega, samas kui vaid poole kilomeetri kaugusel lõuna pool asuv Mustjärv on vastupidiselt tumedapruuni, läbipaistmatu veega, peegeldades järvede erinevat keemilist koostist ja põhjasetete iseloomu. Mõlemad järved on ümbritsetud maaliliste männimetsadega, luues erilise ja rahuliku loodusmaastiku.
Valgejärv on teadaolevalt üks Eesti toitainetevaesemaid ja seetõttu ka kõige läbipaistvama veega järvi. Selle vähene mineraalainete sisaldus tähendab, et vee-elustik on suhteliselt vaene, kuid teadlased on järvest avastanud haruldasi vetika- ja planktoniliike, mis suudavad elada nii madala toitainesisaldusega keskkonnas. Järve vesi on nõrgalt happeline, mis viitab sellele, et see on peamiselt sademetest toitumise tulemus.
Mustjärv, seevastu, on oma naabrist täielik vastand. Selle tumedapruun, happeline ja orgaaniliste ainete rikas vesi on tekitanud erilise elukeskkonna, kus leidub samuti haruldasi planktoniliike. Erinevalt Valgejärvest on siin veekogu keemiliste omaduste tõttu vesi väga vähese läbipaistvusega. Mõlemad järved ei oma kalanduslikku tähtsust, kuna nende veekeemia ei soodusta kalade arvukat esinemist.
Nii Valgejärve kui ka Mustjärve ümbritseb liigestatud reljeefiga Nohipalu mõhnastik, mis on kujunenud jääaja lõpus. Selle alal leidub seljandikke ja künkaid, millest silmapaistvamad on Kamarusmägi ja Tuudipalu “mäed”. Teadlastele pakuvad erilist huvi mõhnade nõlvadesse uuristunud madalad astangud, mis viitavad kunagistele hilisjääaja väikeste jääpaisjärvede veetasemetele. Need geoloogilised tunnused aitavad mõista jääaja järgseid veetasemete muutusi ja maastiku kujunemist.
Meenikunno maastikukaitseala on linnustiku poolest erakordselt rikas ning kuulub nii rahvusvaheliselt oluliste linnualade kui ka Euroopa tähtsusega Natura 2000 võrgustiku koosseisu. Rabamassiivi idaosas asuvad rabajärved on rändeperioodil oluliseks peatuspaigaks paljudele soo- ja veelindudele. Siin võib kohata haruldasi ja kaitsealuseid liike, nagu sookurg, laululuik, väikepistrik ja sarvikpütt. Lisaks pesitsevad siin ka rabahani ja suurlaukhani, kes eelistavad just rabamaastikke.
Piirkonnas leidub ka metsise mängualasid, kus see haruldane ja Eestis II kaitsekategooriasse kuuluv liik oma kevadisi rituaalseid pulmamänge peab. Metsis on elav loodusmälestis – hilisjääaja relikt, mis meenutab aegu, mil Eesti aladel kasvasid laialdaselt taigametsad. Seetõttu on tema elupaikade kaitse ülimalt oluline, et säilitada liigirikkus ja ökosüsteemide tasakaal. On juhtunud, et räätsamatkal oleme metsisega kokku saanud. Sel juhul oleme peremehele alati viisakalt teed andnud ja lahkunud.
Kaitsealaga tutvumiseks on räätsamatk kõige parem viis. Autoga liikujat ootab Valgejärve ääres infomajake koos ekspositsiooniga, kus saab rohkem teada piirkonna loodusväärtustest. Üle raba kulgeb matkarada, mis viib Liipsaare matkaonni ja vaatetorni ning sealt edasi Kamarusmäe juurde, kus asub puhkekoht “Päikeseloojangu maja” – ideaalne koht looduse nautimiseks ja rabamaastiku ilu imetlemiseks.