About this tour

Jalgsimatk Taevaskojas “Viimse Reliikvia” radadel

Viimne reliikvia on kahtlemata Eesti üks tuntumaid filme. Kuid kui paljud teist on käinud giidiga Viimse Reliikvia võttepaikades, Põlvamaal, Taevaskojas! Teekonnal on kaunid vaated Suurelt Taevaskojalt alla orgu, 5 liivakivikaljut, ürgne mets, Otteni kahe kaarega maakivist veskipaisu sild – “Siimu sild”. Looduslooline, legendide ning ajalooga seotud matkarada sobib nii täiskasvanutele, kui ka väikestele lastele.

• Hooaeg: aastaringne
• Pikkus: 6 km, 2-2,5 tundi
• Lisainfo ja tellimine: +372 5667 8113,  info@matkajuht.ee
• Vali selleks matkaks erinevaid matkavahendeid: talvel tõukekelgumatk, suvel tõukerattamatk

„Viimne reliikvia“ radadel – 40 aastat hiljem: filmi saamislugu ja võttepaigad

Paljude eestlaste kultusfilm „Viimne reliikvia“ põhineb Eduard Bornhöhe 1893. aasta ajaloolisel seiklusromaanil „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“, mille järgi kirjutas stsenaariumi Arvo Valton. Tallinnfilmi olukord tookord polnud just kiita – varasemad filmid polnud publiku hulgas edu saavutanud, mistõttu otsustas see Nõukogude Eesti stuudio proovida midagi suurejoonelist Hollywoodi stiilis. Filmi kirjanduslikuks toimetajaks kaasati hilisem Eesti president Lennart Meri. Filmi tuntud laulud loodi viimasel hetkel – sõnad kirjutas Paul-Eerik Rummo, muusika Uno ja Tõnu Naissoo. Laulud esitas meeskoorilaadselt Peeter Tooma (vene keeles Georg Ots).

Režissööriks oli Grigori Kromanov, abiks noor Kalju Komissarov. Operaatoritöö tegi Jüri Garšnek, kunstnik oli Rein Raamat. Filmi võtteid tehti 1969. aastal mitmel pool Eestis ja Lätis: Tallinna vanalinnas, Kuressaare lossis, Virtsu rannas, Riias filmistuudio paviljonis, Koiva jõe ääres ja Ahja ürgorus. Näitlejate valik oli keeruline ja lõppotsused tegi Kromanov. Huvitaval kombel olid peategelased sageli mitte-eestlased:

• Gabrielit kehastas ukrainlane Aleksandr Goloborodko (hääle andis Mati Klooren), Tema leidis Rein Raamat Krimmist Sevastoopoli teatrist! Ta oli meistersportlane vehklemises ja I järgu judomaadleja.
• Agnest lätlanna Ingrida Andrina (hääl Mare Garšnekilt),
• Siimu lätlane Uldis Vazdik (hääl Aksel Oravalt),
• Abtissi Elza Radzina (hääl Aino Talvilt),
• Vend Johannest venelane Rolan Bikov (hääl Jüri Järvetilt).

Ivo Schenkenbergi roll pidi algselt minema leedulasele Juozas Budraitisele, kuid ta vigastas end hobuselt kukkudes. Tema asemele tuli Peeter Jakobi. Väiksemates rollides osalesid mitmed Eesti näitlejad, nagu E. Kivi, R. Trass, K. Kalkun jt. Kultuurilise eripärana olid mitmed saksa päritolu tegelased eestikeelsed, kuigi loogiliselt oleksid nad pidanud rääkima saksa keeles – sellele vastuolule on ajakirjanduses ka varem tähelepanu juhitud. Filmi tegemisel oli mitmeid huvitavaid juhtumisi. Näiteks kui Gabriel Emalätte juures puu külge kinni seoti, siis jooksis võtteplatsile Eve Kivi (kes mängis filmis nunna) ja teatas, et Gabriel sai isaks! Kodus sündis tütar, kes sai nimeks Oksana (ka temast sai hiljem näitleja) Titevarvaste niisutamiseks kulunud kast šampust ja teine viina.

Võttekohtade valik oli omaette kunst. Autor meenutab, kuidas ta aastaid hiljem, töötades Kiidjärve metsaülemana, hakkas uurima võttepaikade täpseid asukohti. Ta kohtus kohaliku mehe Elmar Klopetsiga, kes oli võtteid oma silmaga näinud ja näitas talle kohti. Hiljem kinnitasid saadud infot ka Peeter Jakobi ja Kalju Komissarov. Filmi võttepaigad Ahja jõe ääres, eriti Suur Taevaskoda, on tänaseni rahva seas populaarsed ning on suurendanud huvi nii filmi kui ka Eesti looduse vastu. Osa võtteid filmiti Lätimaal, kuna looduskaitsjad ei lubanud Ivo Schenkenbergi laagrit Taevaskotta üles seada. Refereeritud ajalehest Koit, artiklist “Meie reliikvia on vabadus”

Film sai ka kriitkat

(Endel Link, Sirp ja Vasar, 1970):

Endel Linki hinnangul paistis Viimne reliikvia silma oma vaatemängulisuse ja tehnilise professionaalsuse poolest, eriti filmi teises pooles. Kiideti režissöör Kromanovi julget žanrilist käsitlust ja filmigruppi, kes rakendas seiklusfilmi elemente oskuslikult ning lõi köitva rütmi, romantilise loo ja mõjuvad looduspildid. Näitlejatest tõsteti esile Rolan Bõkovi vend Johannese roll, mida peeti filmi üheks parimaks. Kriitikuna heitis Link siiski ette, et filmi teemaline sügavus jäi poolikuks. Gabriel kui keskne tegelane jäi sisemiselt passiivseks ja suuremast ideelisest konfliktist ilma. Samuti jäi reliikvia motiiv alakasutatuks ning film kaldus liigse žanrikohasuse tõttu tavapärase seiklusfilmi suunas, kaotades võimaluse sisulisemaks mõtteavanguks.

Aga rahvale meeldis: Film saavutas erakordse populaarsuse Nõukogude Liidus. Filmi eelarve oli 750 000 rubla, mis ületas tavapäraseid standardeid. Ainuüksi esimesel aastal müüdi Eestis 772 000 piletit, mis moodustas üle poole toonase rahvaarvu. Kogu Nõukogude Liidus müüdi 44,9 miljonit piletit, tehes sellest 1971. aasta menukaima filmi

Filmi võttepaikadega seotud kohti Taevaskojas

• Emalätte koobas ja selle suue
• Väikse Taevaskoja pealne
• Suure Taevaskoja esine
• Otteni vesiveski sild, nn. Siimu sild
• Otteni sälkorg, nn. Risbieteri sild jne.